Ühe kliendi kodu auditil selgus, et hoiustamise probleem ei olnud asjade hulk, vaid vale tüüpi lahendused valedes kohtades. Minu juhina oli eesmärk luua valikuraamistik, millega saab iga ruumi jaoks otsustada, kas sobib kast, korv või modulaarne süsteem. Lähtusime poe valikust, kuid otsused tegime ruumikasutuse ja harjumuste järgi, mitte trendi järgi.
Alustasime kolmest küsimusest: kui sageli seda asja kasutatakse, kui raske on see ning kas see peab olema nähtav. Sagedase kasutuse korral eelistasime avatud korve või madalaid sahtlisisusid, harva kasutatava puhul kaanega kaste. Raskemate esemete jaoks valisime jäigad kastid ja kandekäepidemetega lahendused, et tõstmine oleks turvaline ja lihtne.
Töövahendite hoiustamisel võtsime eesmärgiks, et igal tööriistal oleks oma „tsoon” ja tagasipanek oleks ühe liigutusega. Sügavate riiulite puhul töötas paremini väljatõmmatav kast või korv, sest tagumised esemed muidu kaovad ära. Väikeste tarvikute jaoks lisasime sektsioonidega karbid, mis väldivad segunemist ja lühendavad otsimisaega.
Kaablite korrastamise nippe rakendasime nii, et kaablid ei satuks kunagi tagasi „sõlme-kuhja”. Kasutasime väikseid läbipaistvaid karpe ja sildistasime need seadme või ruumi järgi, et ka asendaja saaks süsteemist aru. Pikemate juhtmete jaoks valisime korvi, kuhu kaablid lähevad rullitult ning mille põhjas on eraldi kinnitusvahendite tasku.
Köögisahtlite organiseerimisel oli võtmeküsimus sahtli kõrgus ja see, kas sisu peab püsima püsti või lamama. Õhukesed sahtlisisud sobisid söögiriistadele ja köögitarvikutele, samas kui purgikaantele ja kottidele aitasid püstised jaoturid. Kui sahtel oli sügav, võitsime kõige rohkem kihilise lahendusega: ülemine madal sisukast ja selle all harvem kasutatav varu.
Pesuruumi organiseerimisel arvestasime niiskust ja sagedast liikumist märgade kätega. Siin eelistame praktilisuse tõttu pestavaid korve ning kaanega kaste ainult neile varudele, mis peavad tolmu eest kaitstud olema. Eraldi korv „tühjadele pudelitele” vähendas köögikapi kogunemist ja tegi sorteerimise loogiliseks osaks rutiinist.
Kodu korrastamise ideed said kõige paremini tööle siis, kui sidusime need hooajaliste asjade paigutusega. Hooajalised tekid, sporditarbed ja pühadekaunistused koondasime ühes mõõdus virnastatavatesse kastidesse, et riiulipind oleks maksimaalselt kasutatud. Läbipaistvus või suur silt oli siin otsustav, sest kastid liiguvad harva ja sisu ununeb kiiresti.
Reisikottide hoiustamine oli kodus üllatav ruumivõit, kui loobusime juhuslikust „tõsta kapi otsa” lahendusest. Pehmed kotid koondasime ühte suuremasse hingavasse kotti või korvi ning jäigad kohvrid paigutasime süsteemselt üksteise sisse. Väiksemad tarvikud, nagu kaelapadjad ja lukud, läksid samasse tsooni väiksesse karpi, et pakkimine algaks ühest kohast.
Riidekapi süsteemide puhul tegi suurima vahe see, et eristasime igapäevased, töö- ja eririided ning määrasime igale rühmale sobiva hoidiku. Korvid sobisid hästi spordiriietele ja aksessuaaridele, sest neid võetakse tihti ja voltimine ei pea olema perfektne. Kaanega kastid jätsime mälestusesemetele ja harva kantavatele komplektidele, et kapp püsiks visuaalselt rahulik.
Minimalistlik korrastamisrutiin ja tegemiste nimekirja korraldus sidusime poe ostunimekirjaga: iga uus lahendus pidi asendama olemasolevat või vähendama liigutusi. Nädalane 10-minutiline „tagasi oma kohta” ring oli kergem, kui korvid ja kastid olid mõõtudelt standardsed ning sildid ühes stiilis. Kokkuvõttes aitas valikuraamistik vältida üleostmist ja hoidis süsteemi stabiilsena, sest igal ruumil oli selge põhjus, miks just see tüüp lahendus valiti.